Olla inimesena suurem, leida väärtust igaühes
Uue aasta saabudes oli kuulda palju lubadusi, üleskutseid tulevikuks ja tagasivaateid möödunule. Üks asi, mis oli läbiv erinevate riikide riigipeade uusaasta kõnedest sellel aastal, on inimese väärtus ja tööturu olukord. Eesti Vabariigi President sõnas, et “meie ühine mure on see, et tööpuudusest ei saaks karjäär ja üksijäetusest elulaad.” Minul on aga sama asja teise tahu kohta küsimus: Mis on selle hind, kui inimene jätab oma potentsiaali kasutamata?
Kriisiolukord tuleb lahendada nüüd ja kohe, kuid selline lahendusviis ei tohiks olla üldine mõttelaad. Nii nagu ägedas palavikus inimesele tuleb kiirelt anda leevendavaid ravimeid, on tööta inimesele oluline leida või tagada elatusallikas. See on aga väliste sümptomite ravimine, mitte probleemi tegelik lahendus. Edasi tuleb keskenduda kriisisituatsiooni tekkepõhjusele ja lahendustele, mis tagaks selle toimumise tõenäosuse minimeerimise, järgmiseks korraks valmisoleku, ja mis kõige olulisem, leida tuleks probleemi tegelikud juured. Töö olemus on tänapäeval muutunud. Inimesed vahetavad rohkem töökohti, karjäär kui selline pole „redelist üles ronimine“ vaid pigem horisontaalne. Hinnatakse rohkem oma võimete maksimaalset kasutamist ja tegelemist sellega, mis ennast ka huvitab. Enam ei saa imeks panna, kui hästiteenivatel ametitel olevad inimesed võtavad kätte ja lähevad Tagasi Kooli väikelinna. Õiget inimest täielikult rakendades saavutab nii inimene ise kui ka asutus täieliku potentsiaali. Samas võib näiliselt kvalifitseeritud inimene, kes unistab sisimas muust töökohast ainult enda ja teiste ressursse raisata.
Loo ise oma töö?
Praxise 2010. aasta uuring vajadusettevõtluse kohta Eestis* nendib, et vajadusettevõtlus (ehk siis olude sunnil ettevõtjaks hakkamine) on viimastel aastatel kasvanud (2004-2009.a. 32%-lt 41%-le), jäädes siiski alla võimalusettevõtluse määrale, mis omakorda Euroopa mastaabis oli siiski 2009. aastal Euroopa madalaim (36%).
President Ilves kutsus ülesse, et “Eesti ettevõtjatel ja töötegijatel tuleb otsida tegevust ja töökohti ka valdkondadest, mida pole veel olemas, kus veel ei toodeta ega teenindata.” See ei ole üldse võimatu, sest vajadusettevõtlust võib kergelt muuta võimalusettevõtluseks. Oma töös, kus aitan inimestel leida või rakendada oma elustiilist lähtuvat töökohta, näen seda iga päev. Oma varasemaid õpinguid, oskusi, teadmisi, unistusi ja oma väärtusi uurides avastatakse, et nende kombinatsioonist tekib midagi, mille järgi on turul nõudlus, mis on unikaalne ja mida tehes saab oma potentsiaali maksimaalselt kasutada. Võit-võit situatsioon. See saab aga juhtuda siis, kui on aega, võimalust ja toetust selle oma brändi leidmiseks ning ellu viimiseks. Praxise uuring näitab, et 57% vajadusettevõtjatest jääks ka edaspidi iseendale tööandjaks. See on tegelikult üsna väike arv ja ilmselt võib panna vähese ettevalmistuse, ettevõtja ”geeni” puudumise ja ka idee väljatöötamise tagantkiirustamise arvele. Sama kehtib ka kiirelt ükskõik kuhu tööle mineku puhul – vale valiku puhul on rahulolematus kiire tulema ja nii ka vajadus tööd vahetada.
Seevastu inimene, kes saab võimaluse– ja seda ei teki nii kergesti – uurida, mida ta tegelikult tahab, kes leiab oma väljakutse ja võimaluse tõesti oma idee realiseerimiseks, teeb tööd juba motiveeritumalt. Selline inimene tunnetab oma väärtust, tema enesehinnang, töösuutlikkus ja elu kvaliteet tõuseb. Nii ei pea ta pidevalt tundma hirmu töö kaotamise ees ega ka ainult lootma riigipoolsele toetusele vaid juurutades inimese väärtuste- ja eriomaste oskustepõhist tööelu julgustame inimesi võtma vastutuse nende endi igapäeva eest.
Olla inimesena suurem
Reaalne tegutsemine ja oma väärtuste ja soovide eest seismine nõuab julgust ja toetavat keskkonda. Meid on õpetatud olema tänulikud selle eest, mis meil on, sest alati võib ju halvem olla. Kingitud hobuse suhu ka ei tohi vaadata. Kuid kas mitte just see ei takista meil innovatiivsed olemast? Saavutamast edu, nagu me igatseme vaadates Skandinaaviamaade poole? Andmaks ligimesele veel rohkem? Olla inimesena suurem tähendab minu jaoks usku, et iga inimene on nii oluline, et võib muuta maailma ja nii väike, et pidada kõige olulisemaks enda kõrvalolijat ja teha kõik, et temal hea oleks. Usume ütlusesse, et ”käitume nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks,” kuid kas me oleme kunagi küsinud, kuidas teised tahavad, et nendega käitutaks? Arvame automaatselt, et töötu ainuke soov on saada ”tööd”. Nii siis imestatakse, kui tööd mitte tegev inimen esimest ettejuhtuvat tööd vastu ei võta või ei lepi madala palgaga. “Ta peaks ju õnnelik olema, et üldse miskit saab!” Veel hullem kui tööandja suhtub oma alluvatesse kui kergesti asendatavatesse (sest tahtjaid on ju nii palju!). Mis te arvate, kui produktiivsed ja motiveeritud on sellises asutuses töötavad ja/või töötama hakkavad inimesed? On inimesi, kes ei vaja teiste tuge ja peab oma väärtuste ja huvide järgi elamist loomulikuks. Nö elustiili ettevõtjad, kes kas olude või olemuse sunnil tegutsevadki sellega, mida oskavad ja mis neil silma särama paneb, olgu see siis eraettevõtluses või kellegi teise heaks. Teisalt on aga inimesi, kes vajavad oma sisemiste ressursside avaldamiseks aega ja tuge. Sõpra, karjäärinõustajat, mentorit, asutuse personalijuhti või tõsimeelseid arenguvestlusi. Nende raskemaks ülesandeks on näidata, et igas inimeses on üldse mingid salapärased unikaalsed oskused, mida kasutades võib teenida raha, täita ma elu eesmärki ja panustada ühiskonda.
Väärtuse leidmine igaühes
Webmedia juht, aga hiljuti ka Branding Estonia juht ja paljud teised kindlasti, on öelnud, et “Eesti inimene ei oska ennast müüa”. Sellest sai alguse möödunud aastal toimunud Eestis esimene persoonibrändi konverents. Me kõik ju nõustume, et Eestil ja eestlastel on palju, mida maailmale näidata, meil on inimesi, kes oskavad luua unikaalseid asju, olgu see siis muhu tikandiga kummik, heliteos või isekasvatav lillepott. Konverentsi ja kogu persoonibrändi mudeli idee oli ja on innustada inimesi just neid unikaalseid oskusi endas avastama ja realiseerima, selgelt sõnastama ja esitlema. Tihtipeale on sellest vähe, kui Sina Su sõbrad teavad, et oled viiulivirtuoos, aga seni, kuni teed seda ainult oma kodus, ei saa teised Sinu kunsti nautida ja tuua maailma midagi unikaalset, mida just Sina saad pakkuda.
Oma potentsiaali või oma persoonibrändi vääriliselt elamine tähendabki selle leidmist, mis sind õnnelikuks teeb ja mis ka teistele kasu toob.
See ei tähenda alati maailmatuntuks olemist, vaid olla teatud ja hinnatud nende inimeste poolt, kes sulle olulised ja teha asja, mida oskad ja naudid. Näiteid on palju. Alates Anni Arrost, kelle armastus kokkamise vastu toob talle leiva lauale ja julgustab igaühte kokkama, Hannes Võrno, kes võib olla humorist, saatejuht ja moedisainer ja kõike seda omal moel, pakkudes meile meelelahutust, kuni inimesteni nagu Aivar Ruukel ”soomaalane”, kes arendab ökoturismi ja Anneli Ohvril, kes on toonud uue hingamise kodanikualgatustele, rääkimata inimestest, kes juba aastaid ja aastakümneid jätkuvalt oma töökohal väljakutseid leiavad ja aitavad asutuse know-how-d , traditsioone ja väärtusi hoida. Edukuse mõõdupuuks on kvaliteet ja sära silmis. Ja eelmainitute puhul võib öelda, et nad teevad asja, mida oskavad, mida väärtustavad ja mis neid endid õnnelikuks teeb ja läbi selle ka teistele kasu toob. Kas pole see siis parim tõestus ja põhjus ”oma” otsimiseks?
Mis on potentsiaali raiskulaskmise hind?
Kas me saame öelda veel, et lihtsam ja soodsam on leida lihtsalt tööd, rakendada inimest kaheksa tundi viis päeva nädalas, et saada kätte elamiseks vajalik miinimum? Mis on selle hind, kui me ei leia võimalusi toetada inimesi nendes otsingutes? Ja selle kasu, kui peame normaalseks, et igal ühel on vaja aega, et leida endas see miski, mis hommikul sära silmis tööle paneb? Arendada juhina või kolleegina oskust innustada ja motiveerida teisi leidmaks õigele inimesele õiged väljakutsed? Kui äärmuslikud meetmed on kriisiolukorras vajalikud, siis ei tähenda see seda, et need on pikaajaliseks lahenduseks. Kriis leevendatud, tuleks edasi minna entusiasmi, eesmärgikindluse ja enesedistsipliiniga. Entusiastlikult uskudes, et Sina ja Sinu ligimesed on unikaalsete oskustega, eesmärgikindlust oma teed leida ja enesedistsipliini end sellel hoida. Nii saab ettevõtlikust elustiilist karjäär ja karjäärist võimalus anda ühiskonnale tagasi.
*Praxis 7/2010: Vajadusettevõtlus Eestis: levik, probleemid ja ettevõtjate rahulolu. Anne Jürgenson
Persoonibrändi ja kommunikatioonijuhtimise nõustaja, ettevõtja, elustiili blogija ja soorituscoach. Minu fookuses on toetada neid, kes plaanivad tuua enda elus ja maailmas positiivseid muutusi, luua oma elu oma tingimustel. Teen seda läbi tervikliku persoonibrändi, mõjujõu avastamise ja vaimse treeningu coachingu ja koolituste. Vabal ajal joon liiga palju kohvi, katsetan taimsete toitudega ja käin Emajõel aerutamas.
