Kas läbikukkumist saab kutsuda edukaks? Sel hetkel võib see tunduda kõige hullema asjana, kuid nagu targad on öelnud, on läbikukkumine võimalus saada teada, mis ei toimi. Mina olen läbi sporditegemise saanud kõvasti julgust juurde ja arusaamist, et ebaõnnestumised on osa treeningust. Nii ka äri tegemisel, oma karjääris edasi liikumisel ja üldse elus laiemalt. Seetõttu on mul hea meel kaasata blogisse lugusid ebaõnnestumistest ja inspireerida kõiki rohkem katsetama, kartmata läbikukkumist. Inspiratsiooniks võid vaadata ka varasemat postitust “Edu saavutamine vs läbikukkumine“.

Läbi Naisinvestorite klubi Facebooki grupi tutvusin Marjuga, selle loo autoriga, kes muuhulgas veab erinevaid Mastermindi gruppe. Viimased kuud on Marju ka olnud minu coachingu-klient, soovides läbi coachingu arendada oma võimeid ja avastada põnevaid väljakutseid. Tema postitatud ülevaade on minu arust hästi oluline ka teistele teadvustada, mistõttu palusingi tal veidi oma seminari kogemusest kirjutada.

Miks on oluline julgus ebaõnnestuda

Kui palju sa julged endale öelda, et sul ei ole läinud nii nagu sa plaanisid või sa ei täitnud kõiki ootusi? Palju sa jätad midagi tegemata, sest kardad läbi kukkuda ja ootusi mitte õigustada? Mul endal läks päris tükk aega, kui julgesin iseendale tunnistada, et ma kardan ebaõnnestuda ja olla mittetäiuslik.

Laituse puudumine = kiitus?

Alles viimasel ajal on hakatud avalikult rääkima, et ebaõnnestumine on täiesti normaalne nähtus ja pigem positiivne kui negatiivne ning ebaõnnestumises tuleb näha edu alust. Meid on juba koolisüsteemis kasvatatud teadmisega, et ainus tulemus mis loeb, on sooritatud hindele 5. Kõik mis jääb alla selle, pole täiuslik. Päris veider ju? Ometi oleme ju loodud ebatäiuslikena ja ei saa olla igal alal kohe eksperdid. Kuid miks me usume ikka, et peame olema perfektsed? Ilmselt tuleb see kultuuriruumist.

Maalehe sarjas Tarkusepuu on ilmunud raamat Tundeterroristid (Autorid Helmut Fuchs ja Andreas Huber). Raamat räägib küll sellest, kuidas ära tunda emotsionaalset vägivalda ja kuidas sellega toime tulla, kuid juba sissejuhatuses viitavad autorid nö saksa haigusele, mille sümptomid seisnevad pidevas hirmu tundmises vigade tegemise ees.
Põlgusväärne on kiitmine ning pigem on kõvamees see, kes tabab esimesena teise vigu tegemast. Tsiteeritakse vana švaabi vanasõna “Mitte laita saada ongi juba kiitus”. Kiitmine on kahtlane tegevus ning selle viljeleja on kas loll või pugeja. Üllatavalt tuttav tundub? Eks ole eesti kultuuriruum tugevalt mõjutatud saksa kultuurist ja selle rahva tõeks pidamistest.

Vastupidise näitena tuuakse USA kultuuri, kus pigem julgustatakse inimesi järjest uuesti proovima, katsetama ja kõike uut omandama ning jagatakse ohtralt kiitust. Ei oska ise hinnata USA kultuuri, sest lähem kokkupuude sellega puudub, kuid senine elu on näidanud, et igal juhul motiveerib tegutsema rohkem heatahtlik ja toetav suhtumine kui pidev alavääristamine ja vigadele näpuga näitamine.

Samuti on oluline julgus rääkida ausalt oma ebaõnnestumisest, sest üldjuhul on ju ebaõnnestumise tulemus edu. Ühel oktoobrikuu laupäeval (10.10.2015) osalesin Ärikatla poolt korraldatud seminaril “Ebaõnnestumise päev”. See oli suurepärane üritus, kus oli äärmiselt vaba ja toetav õhkkond. Auditoorium oli suhteliselt noor (25-35 aastased). Minu jaoks oli selline üritus täiesti uuelaadne kogemus. Seni olen konverentsidel pigem tähelepannud selliseid faffaa, olen edukas ja äge esinejaid, kellel kõik on sündinud nende suurepärasest tublidusest ja ebaõnne nagu pole olnudki. Selle ürituse esinejad rääkisid vabalt ja ausalt oma ebaõnnestumistest niivõrd kuivõrd nad seda teha julgesid. Noored julgemalt, vanad kaalutletumalt.

Toon siinkohal punktidena ebaõnnestumise päeval kohapeal tehtud märkmed.

Urmas Sõõrumaa

• Lase kramp lahti –raputa
• Igal kepil on kaks otsa
• Raha ei saa olla eesmärk
• Iga äri jaoks tehakse eraldi firma
• Kogemusel on väga suur väärtus
• Maailm on peegel
• Kõhutunne, hea nina
• Igas asjas on midagi head

Siim Kallas

• Iga edu on unikaalne
• Vaata peeglisse
• Ületa hirm osutuda lolliks
• Ei pea kõigile meeldima
• Otsusta julgelt ja tunneta, kas otsus on oma
• Edu pole igavene
• Ära vaata liiga palju tagasi
• Raamatusoovitus: Totaalne riik, totaalne inimene
• Leia uus rööbas
• Ilma riskita ei juhtu mitte midagi
• Otsustamine ei ole aritmeetika

Margus Karu

• Julge ülestunnistus depressioonist tõi kaasa toetuse

Yrjo Ojasaar

• Ettevõtlus on pidev asjade valesti tegemine
• After Action Review: Kuidas läks? Miks nii läks? Kuidas teha paremini?
• Kui kõik läheb hästi, siis ei õpi
• Põru koguaeg, väikeselt ja tihti
• Kõik kirjutavad raamatuid, keegi ei lõpeta
• Äpp headspace (meditatsioon)
• Distsipliin vs loovus ehk liigne distsipliin pärsib loovust

Martin Plaser

• Laske lastel kukkuda ja edasi minna
• Ei tohi loobuda
• Ise teed oma trenni
• Küsi julgelt raha

Hans H Luik

• Viivi Luik: Kui Sa tahad kirjutada, mida teised loeksid siis kirjuta sellest, mida häbened
• Naised peavad küsima
• Naised on efektiivsemad juhid
• Ajakirjanduse tulevik: rohkem pilti, graafikat, videot ja vähem juttu
• Eestlane loeb kolme asja: Ilm, Saagim, Savisaar
• Optimaalne osaluse jaotus on äris tähtis

Tanja Mihhailova

• Ole see, kes Sa oled ja tee seda, mis sulle reaalselt meeldib

Sõnum oli kõigil üks, et ebaõnnestumine tuleb ainult kasuks ja sellest ei tohi heituda.

Minu enda julgus ebaõnnestuda praktikas

Minul endal oli igalt ühelt midagi õppida ja kõrva taha panna. Meelde jäi Urmas Sõõrumaa budalik rahu, Siim Kallase kavalus, Margus Karu julge ülestunnistus, Yrjo Ojasaare ameerikalik läbilöök, Martin Plaseri manipulaatorlik oskus küsida raha, Hans H Luige vanakooli ärimehelik julgustus naistele ja Tanja Mihhailova temperament.

Minu väike näide julgusest on sellest üritusest kogemuse jagamine Naisinvestorite Klubi lehel. Kuna olin ise sellest üritusest suurest vaimustuses, siis kirjutasin sellest väikese nupu kõigepealt oma Facebooki blogisse Mis Loeb?, siis jagasin saadud infot privaatses Mastermind grupis. Sain sealt väga palju positiivset tagasisidet ja see julgustas mind oma kogemusi jagama ka laiemalt. Jah, ma ei julgenud seda enne teha, sest ma ei teadnud, kas see teema üldse puudutab teisi? Ma ei julgenud artiklit avaldada, sest kartsin negatiivset tagasisidet või olematut tagasisidet. Nüüd tagantjärgi on küsimus, mida ma kartsin? Selleks, et areneda ongi vaja proovida ja vaadata reaktsioone, saada tagasisidet. Ma sain teada kuipalju tegelikult lähevad inimestele korda teemad, mis mind puudutavad. Sest kuigi oleme erinevad, oleme me sarnased.

P.S Viska pilk peale minu Facebooki blogisse Mis Loeb? ja kui sul on mõtteid, anna märku.