See, et tänapäevane kiire elu ja ühiskonna surve väga hea olla ja meeletult aktiivne, edukas, tubli jne olla, tekitab stressi, on kõigile teada. Hiljuti tuli Sotsiaalministeerium välja ka tööstressi leevendamise kampaaniaga. Persoonibrändi liikumine kindlasti tekitab paljudes tunde, et veel kaugemale, veel rohkem, veel … peab tegema, et olla hea ja aktsepteeritud ja saavutada edu. Ja ühelt poolt on ka õigus – info üleküllus tingib vajaduse ennast tugevamini esitleda, oma sõnumit vastavalt sihtgruppidele seada ja pidevalt enesega tegeleda.
Aga.
Täna kuulsin Sky+ raadiost nende välireporteri reportaaži psühhiaatriakliinikust, kus ta uuris, millega seal tegeletakse, kes seal on, millised on probleemid jne. Üks lause, mis minu tähelepanu äratas oli, et “paistab, et enamasti on psühhiaatriakliinikus edukad, orienteeruvalt 35 aastased oma valdkonna spetsialistid“. ta nentis, et “rullnoka-tüüpi inimesed võtavad elu lihtsamalt” ja seega siis ei vaja ka toetust, aja maha võtmist ja kohati ka ravimeid, mis aitaks ajutegevust veidi seisma panna.
Minu palve: ärge mõelge asju üle! Persoonibrändi liikumine, teooria ja kõik sellega seonduv on kasulik, aga mitte siis, kui see ühel hetkel teeb teid lausa füüsiliselt haigeks. Tehke üks blogipostitus vähem, unustage sihtgrupid ja Facebooki staatuse uuendamine. Puhake. Ilma süütundeta. Minu jaoks tähendab persoonibrändiga tegelemine vahepeal selle “tegemise” täielikku unustamist. Siis, just siis, tegeledki sa sellega, mida sa armastad.
Selline sentimentaalne sissekanne täna 
